Diskretionskarte on väike kaart või silt letil, millele klient saab osutada, et paluda privaatset vestlust ilma midagi valjusti ütlemata. See on apteegi enda valitud viisakusavaldus, mitte seadusest tulenev nõue.
Diskretionskarte on väike kaart või diskreetne silt letil, millel on tavaliselt lühike tekst, näiteks palve rääkida vaiksemas kohas. Klient, kes ei soovi järjekorra ees selgitusi jagada, osutab sellele ning leti taga olev töötaja viib vestluse mujale. See ongi kogu mehhanism ja see toimib, sest klient ei pea enam kõva häälega ütlema, milles asi on.
Paigutus otsustab, kas seda üldse kasutatakse:
Terviseteenuseid pakkuv apteek saab kaardist rohkem kasu kui ainult ravimeid väljastav apteek. Niipea kui teenuse osa on mõõtmine, proov või analüüs, tulevad kliendid küsimustega, mida nad pigem ruumis ei küsiks. Osa neist lahkub muidu apteegist midagi küsimata. Kaart annab ka töötajatele kindla hetke, sest palve on üheselt mõistetav ja keegi ei pea hindama, kas klient soovis privaatsust.
Seda tuleks kirjeldada ausalt, sest ükski reegel ei nõua Diskretionskarte kasutamist ja ükski järelevalveasutus seda näha ei küsi. Nõutav on konfidentsiaalse nõustamise võimalus, millest lähtub ka Beratungsraum. Kaart on vaid märguanne, seega vajab apteek kohta, kus vestlus päriselt toimuda saab, olgu selleks eraldatud nurk, omaette ruum või paar sammu letist eemal. Apteek, mis pakub privaatsust, aga vastab siis kassa juures, on asja paremaks tegemise asemel pigem halvemaks teinud.
Kaks asja teevad kaardi reaalseks:
Vestlusel säilivad omad nõuded, sest pikema arutelu puhul mõõtmise või proovi üle on enne mistahes toimingut endiselt vajalik Aufklärung und Einwilligung. Teenust, mida pakutakse kui apothekenübliche Dienstleistung, hinnatakse selle vestluse põhjal.
See sõnastiku kirje on üldine teave Saksamaa apteegiõiguse ja -praktika kohta. See ei ole õigusnõuanne. Siduva juhise saamiseks oma apteegi kohta võta ühendust oma Landesapothekerkammeriga.