
Apteek, mis kaalub teenust venöse Blutentnahme (venoosne vereproovi võtmine), küsib tavaliselt esmalt, kas läheduses asuvad praksised võtavad seda rünnakuna. Seaduse järgi on koostöö kohaliku arstipraksisega seaduslik ja täiesti tavaline, sest Saksamaa apteegiseadus ei keela apteegi ja arsti koostööd.
Keelatu ulatus on palju kitsam. § 11 Abs. 1 ApoG (Apothekengesetz) keelab kokkulepped patsientide suunamise, retseptide jaotamise ja kindlate ravimite eelistamise kohta ning § 11 Abs. 1a lisab Makelverboti ehk keelu vahendada retsepte kasu eesmärgil. Keeld rakendub kokkuleppe või tasu korral, mistõttu vestlus, ühine üritus või kliendi arsti juurde saatmine jääb sellest välja.
See lünk maksab raha, sest apteek, mis peab igasugust kontakti keelatuks, kas loobub teenusest või alustab sellega vaikselt.
Enamik arusaamatusi algab ümbersõnastamisest, seega siin on § 11 Abs. 1 Satz 1 ApoG täismahus:
Kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, ei tohi apteekide tegevusloa omanikud ega töötajad teha arstide, teiste haiguste ravimisega tegelevate isikute ega kolmandate isikutega õigustehinguid ega sõlmida kokkuleppeid, mille sisuks on kindlate ravimite eelistatud tarnimine, patsientide või retseptide suunamine või ravimite valmistamine ilma koostist täielikult märkimata.
Kõik neli nimetatud objekti on tehingupõhised ning tegusõnad on Rechtsgeschäfte vornehmen ja Absprachen treffen. Miski seal ei puuduta apteeki, mis annab praksisele teenusest teada.
See piir on oluline, sest ApoG § 12 muudab sellise tehingu tühiseks, ApoG § 25 lubab määrata kuni 20 000 euro suuruse Geldbuße ja StGB § 299a muudab hüve võtmise Zuführung von Patienten eest kuriteoks.
(Muster-)Berufsordnung, mille 130. Deutscher Ärztetag võttis vastu 13. mail 2026, sätestab peegelkohustuse §-s 31. Absatz 1 keelab arstil võtta vastu hüve Zuweisung von Patientinnen und Patienten eest ning Absatz 2 kõlab järgmiselt: "Sie dürfen ihren Patientinnen und Patienten nicht ohne hinreichenden Grund bestimmte Ärztinnen oder Ärzte, Apotheken, Heil- und Hilfsmittelerbringer oder sonstige Anbieter gesundheitlicher Leistungen empfehlen oder an diese verweisen."
Praksis, mis kõhkleb apteeki nimetamast, järgib seda sätet ega väljenda vaenulikkust, ning kuna sõnastus on "ohne hinreichenden Grund", ei ole põhjendatud soovitus keelatud.
| Olukord | Mis see on | Workable | Mis paneb selle ebaõnnestuma |
|---|---|---|---|
| Befund läheb kliendi enda arstile | Befund (tulemuste raport) läheb sinna, kuhu klient soovib | Jah | Apteek valib ise või vaikimisi üks aadress |
| Praksis soovitab apteeki | Arst vastab patsiendile, kes küsib, kuhu pöörduda | Jah | Igasugune tagasi laekuv kasu või puuduv hinreichender Grund |
| Ühine infoõhtu | Mõlemad esinevad kohalikul üritusel terviseteemal | Jah | Selle muutumine müügikanaliks või esinejatasu ületav makse |
| Tasu iga suunatud kliendi pealt | Raha või mitterahaline hüve inimese kohta | Ei | Zuführung von Patienten sätetes § 11 Abs. 1 ApoG ja § 299a StGB |
| Arstipraksise voldikute alus | Ühe praksise trükised väljapanekul | Ettevaatusega | Ainuõigus, tasu pinna eest või vastastikune kokkulepe |
| Ühe praksise nimetamine järelkontrolliks | Apteeker nimetab praksise pärast normist väljas Befundi | Riskantne | Vaikimisi üks praksis, mitte kliendi enda arst |
18. juuni 2026. aasta KBV PraxisNachrichtenis ütles KBV esimees Dr. Andreas Gassen, et apteekrid "hervorragende Pharmazeuten sind, aber keine ärztliche Ausbildung haben", ning aseesimees Dr. Stephan Hofmeister tõi välja kulu praksistele: "Personen, bei denen nach ärztlicher Anamnese vielleicht gar keine Testung erforderlich gewesen wäre, werden anschließend in die Praxis geschickt (...) Und dort wird dann erneut getestet werden."
ALM e.V. esimees Dr. Michael Müller väitis 21. mail 2026, et venoosne vereproovi võtmine "ei ole eraldiseisev tehniline teenus, vaid osa meditsiinilisest ja arsti vastutusel olevast diagnostilisest protsessist", ning SpiFa esimees Dr. Dirk Heinrich lisas päev hiljem: "Kes verd võtab, peab ka teadma, miks, milleks, millistel tingimustel ja millise meditsiinilise tagajärjega."
Ükski neist kolmest ei väida, et apteeker ei oska pädevalt vereproovi võtta. Kõik kolm väidavad, et laboritulemus saab oma väärtuse selle taga olevast näidustusest ja hilisemast tõlgendusest, ning see on põhjendatud. Seadus lahendab osa sellest, sest ApoG § 11c seaduses Apothekenversorgung-Weiterentwicklungsgesetz (ApoVWG) lubab vereproovi võtta vaid kinnitatud ärztliche Schulungiga approbierter Apothekeril, piirab selle täiskasvanute ja diagnostiliste eesmärkidega ning välistab Aufklärungi, Anamnese või nõusoleku delegeerimise.
Kordustestimine on osa, kus apteek saab tegutseda, sest tulemust korratakse siis, kui praksis ei saa aru, kust see pärineb. Befund akkreditiertes Labor kirjaplangil, millel on kirjas meetod, Referenzbereich ja vereproovi võtmise aeg, on dokument, mida praksis saab kasutada, äpi ekraanipilt aga mitte.
Suur osa konfliktist tuleneb järjekorrast, sest praksis, kes kuuleb teenusest esimest korda väljatrükiga patsiendilt, satub ebamugavasse olukorda. Lühike kiri enne teenuse avamist, kus on kirjas pakutavad analüüsid, labor, kellel on ärztliche Schulung läbitud ning et apteegis diagnoosi ei panda, võtab suurema osa sellest maha ega sisalda kokkulepet, nii et see jääb § 11 ApoG alt välja.
Äriline argument toimib ka vastupidi, sest apteek, kes suunab normist väljas oleva tulemuse arstile, loob aja, mis oleks praksisesse muidu jõudnud hiljem või jäänud üldse tulemata.
Aus lõppmärkus: õiguslik piir on kitsas, kuid suhtlusruum lai. Mõned arstipraksised tervitavad seda teenust pharmazeutische Dienstleistung kujul, mõned jäävad jahedaks ja üksikud on põhimõtteliselt vastu, mis on pigem äriline kui õiguslik probleem.
Teisel valupunktil, reklaamil, on oma seadus. § 1 Abs. 1 Nr. 2 HWG kohaldab seadust Heilmittelwerbegesetz juhtudele Verfahren und Behandlungen alati, kui väide puudutab Erkennung von Krankheiten, nii et tasuline testimisteenus jääb selle reguleerimisalasse.
§ 3 HWG keelab irreführende Werbung'i, mis hõlmab Befund'i esitamist diagnoosina. § 11 Abs. 1 Satz 1 Nr. 2 HWG keelab tarbijatele suunatud reklaami, mis põhineb tervishoiutöötajate soovitustel, nii et kohaliku arsti tsitaat flaieril on juba iseenesest probleem. Selline tekst nagu samad analüüsid mis arsti juures, aga ilma ooteajata toob kohe kaasa HWG kaebuse ja kõne praksisest.
Kas Befundi tohib saata kliendi enda arstile
Jah, kui klient nimetab praksise ja seda palub, sest valik on kliendi oma ning apteegi ja praksise vahel puudub kokkulepe. § 11 Abs. 1 ApoG alla kuulub patsientide suunamist puudutav Absprache ning kirjalik palve dokumentatsioonis eristab neid kahte.
Kas arst võib soovitada meie apteeki vereproovi võtmiseks
Sellele vastab pigem arsti Berufsordnung kui ApoG, sest § 31 Abs. 2 MBO-Ä keelab konkreetse apteegi soovitamise ohne hinreichenden Grund. Mõjuva põhjusega soovitus on lubatud ja igasugune tagasi voolav kasu kaotab selle aluse.
Kas võime praksisega kokku leppida tasus meile suunatud klientide eest
Ei, ja see on selles valdkonnas kõige selgem keeld, sest see on § 11 Abs. 1 ApoG-s nimetatud Zuführung von Patienten ning toob mõlemale poolele kaasa vastutuse § 299a ja § 299b StGB järgi. Allahindlusi ja mitterahalisi hüvesid käsitletakse samamoodi.
Kas ApoVWG muutis Zuweisungsverboti
ApoG § 11 konsolideeritud tekstis on sama Absatz 1 nagu varem, sest reform lisas venöse Blutentnahme jaoks ApoG § 11c, mitte ei avanud uuesti Zuweisungsverboti. 2024. aasta oktoobris Deutscher Apothekertagil esitatud ettepanekuga paluti seaduslikku täpsustust, kuid seda pole tulnud.
Mida võime testimisteenuse reklaamis turvaliselt öelda
Faktipõhine kirjeldus sellest, mida mõõdetakse, kes viib läbi vereproovi võtmise, milline labor proovi analüüsib ja mida tulemus ei ole – kõik see jääb § 3 HWG piiridesse. Võrdlevad väited arstipraksiste suhtes, arstide soovitused ja lubadused tulemuste kohta toovad kaasa kaebusi.
Apteek kooskõlastab oma sõnastuse Apothekerkammeriga, kirjutab enne teenuse avamist oma teeninduspiirkonna praksistele, lepib laboriga kokku loetava Befund-vormingu ning hoiab kokkuleppe mõlemas suunas rahalistest maksetest vabana. Hinnakujundus on kirjas postituses tasulised teenused ning laiem arutelu artiklites reformikriitika ja võimalused ja kohapealne testimine.
See artikkel on üldine teave Saksamaa apteegiõiguse ja äritavade kohta ega ole õigusnõu. Üksikjuhtumite üle otsustab pädev Apothekerkammer, pädev ametiasutus või jurist.

Aniva hoolitseb labori, logistika ja raporti eest. Sina säilitad patsiendisuhte ja oma brändi.
Kakskümmend minutit ja tead, kas see sobib sinu töökorraldusega.