Teenused ja tasu

Preisuntergrenze

Ühe lausega

Preisuntergrenze on hind, millest madalamaga ei tohiks teenust pakkuda. Lühiajaline hinnapõrand katab ainult konkreetse ajaga kaasnevad kulud, samas kui pikaajaline hinnapõrand hõlmab ka püsikulusid ja omaniku enda aega.

Preisuntergrenze on hind, millest madalamaga ei tohiks teenust üldse pakkuda. Seda on kahte liiki ja nende erinevus on oluline:

  1. Lühiajaline hinnapõrand on nende kulude summa, mis tekivad ainult teenuse osutamise tõttu, ja sellest allpool toob iga aeg otseselt kahjumit.
  2. Pikaajaline hinnapõrand lisab osa kuludest, mis püsivad sõltumata sellest, kas aeg toimub või mitte, koos omaniku enda ajaga.

Kulud, mis tekivad ainult seetõttu, et aeg toimus, on kulumaterjalid, katsuti, selle proovi laboriarve, maksetöötlustasu ja kulunud minutite tööjõukulu, mille annab Stundensatzkalkulation. Sellest piirist madalam maht teeb kahju pigem hullemaks kui paremaks.

Pikaajalise hinnapõranda püsikulud on osa üürist, küttest, kindlustusest ja põhipalkadest, mis on palgalehel niikuinii. Kahe kategooria jaotus on lahti seletatud märksõna Fixkosten und variable Kosten all. Omaniku töötunde hinnastatakse mõiste kalkulatorischer Unternehmerlohn kaudu, sest omanik, kes töötab teenuse heaks tasu saamata, subsideerib seda oma leibkonna sissetulekust.

Hind kahe alampiiri vahel on vaiksemal perioodil talutav, sest iga aeg katab siiski sellega kaasnevad kulud. Püsivalt nende vahele jääv hind tähendab, et apteek rahastab seda teenust ülejäänud äritegevuse arvelt.

See kirje ei nimeta kindlat hinda. Alampiir on puhas aritmeetika ja tuleneb apteegi enda kuludest, hind aga on otsus, mille apteek selle peale teeb. See otsus sõltub kohalikust turust ning sellest, milleks ruumi ja töötunde muidu kasutada võiks. Samuti sõltub see sellest, kuidas teenus ülejäänud valiku kõrval positsioneeritakse ja kui suurt riski on omanik valmis võtma, kuni nõudlus on veel teadmata. Kaks sama alampiiriga apteeki võivad põhjendatult määrata väga erinevad hinnad, sest kumbki neist ei võta soovitust tabelist.

Kui hind on olemas, tuleb see õigesti kuvada. Kliendi enda tasutavat teenust reklaamitakse koos koguhinnaga, mille klient tegelikult koos maksudega maksab, selgelt ja ühemõtteliselt teenuse pakkumise kohas, ning nõuded on sätestatud määrusega Preisangabenverordnung. See, kas hind sisaldab käibemaksu, sõltub teenuse liigitusest ning sellega peaks enne esimest arvet tegelema apteegi Steuerberater. Netona arvutatud alumine piir ja brutona kuvatud hind ei ole sama number.

See sõnastiku kirje on üldine teave Saksamaa apteegiõiguse ja -praktika kohta. See ei ole õigusnõuanne. Siduva juhise saamiseks oma apteegi kohta võta ühendust oma Landesapothekerkammeriga.

Mine sügavamale

Vaata, kuidas diagnostika sinu apteegis välja näeks