Postexpositionsprophylaxe on meditsiiniline järeltegevus pärast võimalikku kokkupuudet võõra vere või nakkusohtliku materjaliga. Seda kaalutakse enne, kui nakkuse ülekandumine on teada, mistõttu on see ajakriitiline ning selle üle otsustab arst, mitte apteek.
Postexpositionsprophylaxe, lühidalt PEP, on meditsiiniline meede pärast võimalikku kokkupuudet võõra vere või muu potentsiaalselt nakkusohtliku materjaliga. Tegemist on profülaktika, mitte raviga, sest seda kaalutakse enne, kui on teada, kas nakatumine toimus. Apteegis, kus võetakse vereproove, on selle põhjuseks peaaegu alati Nadelstichverletzung, lõikehaav purunenud proovikatsutist või vere sattumine silma, suhu või vigastatud nahale.
PEP-i kõige olulisem tunnus on aeg, mis on kasutada. Ajavahemikku, mil profülaktika saab tulemust veel mõjutada, loetakse tundides, mitte päevades, ning mõne kokkupuute puhul on esimesed tunnid kõige olulisemad. Järgmise hommikuni, poe sulgemiseni või vigastatu vahetuse lõpuni ootamine võib selle võimaluse üldse ära võtta. Seetõttu lepitakse tegutsemisjärjekord kokku ette, mitte ei hakata seda arutama siis, kui keegi seisab veritseva sõrmega kraanikausi ääres.
Otsus ise ei kuulu apteegile. Kokkupuute hindamine, allika üle otsustamine ja selle määramine, kas profülaktika on näidustatud, on arsti ülesanne – tavaliselt apteegile määratud Durchgangsarzt või lahtiolekuaegade väliselt piirkonda teenindav haigla. See kehtib isegi siis, kui meeskonnal on farmaatsiaharidus ja vastavad tooted võivad olla vaid mõne meetri kaugusel riiulil. Soovituseni arutlemine või kolleegile sel hetkel mõne toimeaine nimetamine jääb väljapoole apteegi rolli ega anna arstile midagi vajalikku juurde.
Apteegi panus on kiirus, teave ja dokumentatsioon:
Faktid, mida arst kokkupuute kohta vajab, on järgmised:
Teekonna ette teadmine on täielikult apteegi enda kontrolli all. Durchgangsarzti nimi, aadress ja töövälise aja kontakt kuuluvad töökoha kõrvale seinale, mitte kausta vahele, ning teekond räägitakse läbi rahulikul hommikul, mitte hädaolukorras.
Selle korraldamise kohustus kuulub tööandjale Biostoffverordnung alusel ning TRBA 250 kirjeldab seda varustuse ja juhendamise nõuete kõrval. Igapäevane rutiin, mis on toodud jaotises Hygiene bei der Blutentnahme, hoiab selle küsimuse hüpoteetilisena, mis jääb suure varuga kõige odavamaks tulemuseks.
See sõnastiku kirje on üldine teave Saksamaa apteegiõiguse ja -praktika kohta. See ei ole õigusnõuanne. Siduva juhise saamiseks oma apteegi kohta võta ühendust oma Landesapothekerkammeriga.